Ma tõepoolest ei oska absurdi(teatrit) hinnata. Mingist seosetust jamast elu mõtte välja imemine tundub lihtsalt nii pseudo! Jumal tänatud, et minust kirjanduskriitikut ei tule, ma tallaks kõik absurdiasjad ikka täiesti mutta...

Vabadus?

Esimest korda kolme ja poole aasta jooksul ei ole mul kohustuslikku kirjandust ja ma loen.. ma loen... Harry Potterit. Ma isegi ei mäleta, mitmendat korda ma neid loen, aga julgeks pakkuda, et kaheksandat? Alates viiendast osast olen neid vähem lugenud, aga siiski.

Miks ma seda loen? Sest ma kasvasin Potteriga üles, sest ma tean täpselt, mis järgmisena juhtub, aga naeran ikka mingite kohtade üle...

"See on sinu pärast, Percy," ütles George tõsiselt. "Ja kapottidel on väikesed lipud, millel on tähed KV..."
"...mis tähendab kohutav väärakas," ütles Fred.
Kõik peale Percy ja proua Weasley turtsatasid oma pudingutesse.

-- Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang", lk 54

... ja see on täpselt see vaheldus, mida peale kolme ja poolt aastat sunniviisilist lugemist mul vaja on, et tahaksin midagi muud lugema hakata. Eile raamatukogus isegi hoidsin korra "Sõda ja rahu" käes, aga... no ei. Mitte veel.

Lisaks on Rowling lihtsalt geniaalne! Ma lausa tunnen, kuidas mu aju puhkab ja ma saan jälle aru, miks ma neid vanasti ühe päevaga lugesin.

Argumenteeriv kõne: Miks ei peaks jõule nii vara tähistama hakkama?

Enne kui ma oma kõnega alustan, palun teil kõigil korraks aknast välja vaadata: mida te näete? Kaunist jõulutuledes säravat peahoonet, mis seisab uhkelt pooleldi jäätunud porilompides ja kõledas sügises? Kui paljudel sellest vaatepildist süda jõuluselt härdaks läheb? Või tekitab see pigem teatud vastuolulisust ja trotsi? Kuna minus tekitab selline vaatepilt teatavat groteski ja võõristustunnet, siis räägin teile täna, miks ei peaks jõule liiga vara tähistama hakkama.

Tänapäeval algavad jõulud novembris, kui esimestesse poodidesse ilmuvad jõulutulukesed, kuld ja kard ning sädelevad kuulikesed. Mitte ükski inimene minu tutvusringkonnas ei vaata sellisele asjale hea pilguga, kõik vangutavad ainult pead. Minu esimene argument ongi, et selle asemel, et tekitada head ja sooja jõulutunnet, tekitab selline vaatepilt nõutust ja trotsi. Kas sellisel juhul on mõtet jõulukaunistusi nii vara üles riputada, kui ta halbu emotsioone tekitab ja eriti, kui ilm veel sellele vastav ei ole?

Minu arvamust jõulude absurdselt varasest algusest aitab toonitada ka sellel aastal Tallinna Raekoja platsil toimuv. Inimesed saavad kuuse korduva ümberkukkumise teemadel ainult irooniseerida ja selle üle nalja heita, jõulutundega on Tallinna raekoja platsi kuusel sel aastal küll üsna vähe pistmist. Selle kõige oleks aga saanud ära hoida, kui kuusk hiljem üles panna...

Minu järgmine argument on esimesega väga tihedalt seotud: kui jõuludega liiga vara pihta hakata, siis kaob 24. detsembriks õige jõulutunne ära, kuna ei ole aru saada, millal see õige tähistamise aeg on. Kui ühiskonnas algab jõulude tähistamine juba novembris, siis jõuab vähemalt minul see müstiline jõulutunne detsembri lõpuks paar korda tekkida ja ka ära kaduda, nii et jõululaupäev ei ole enam millegi poolest eriline päev, vaid kõigest üks osa kahekuulisest jõulutrallist.

Miks ma veel arvan, et jõule ei tohiks liiga vara tähistama hakata on asjaolu, et inimestel tekib selleks ajaks tüdimus. Kuna ma olen töötanud kaubanduskeskuses, siis võin öelda, et novembris ja eriti detsembris on hetk ilma jõulumuusikata kui luksus ja mul ei tekkinud mingit tahtmist seda enam kaunite jõululauludega „segada”. Ilmselt võib minuga nõustuda iga inimene, kes üldse sellel ajal poes käib, ja kes meist sellest pääseks? Kaks kuud ühtesid ja samu jõululaule tüütab ära ka andunuima jõulufänni, seega on meil kõigil "päris" jõuludeks jõulutemaatikast tüdimus ja me loodame lihtsalt, et see ükskord ometi läbi saaks...

Samuti tüütab ära lõputu ostlemine. Me mõtleme küll, et jõulukingitus peaks tulema südamest ja ei pea olema materiaalne, aga kui paljud teist saavad öelda, et nad ei oska jõuludeks lähedastele mitte midagi? Ühe nädala jooksul saab seda veel mingil määral ratsionaalselt teha ja osta ainult vajalikku, aga kui selline ostmise sundus kummitab inimeste peades kaks kuud, siis jõuame selle aja jooksul osta kokku palju ka mittevajalikke asju. Sedasi toetame me oma niigi ületarbivat ühiskonda, mitte ei aita kaasa ilusatele jõuludele, kuna see peab tulema ikkagi südamest, mitte rahakotist. Keegi meist ei taha ennast ju tarbimisühiskonna ohvriks pidada, aga kahekuulised jõulud mõjutavad meid kõiki selles suunas, seega peaksime seda aega lühendama.

Siinkohal võtaksingi oma väikese üleskutse kokku sõnadega – ärme lase ennast ühiskonnast mõjutada ning tähistame jõule siis, kui nad päriselt kätte jõuavad! Meil ei ole vaja grotesksetena mõjuvaid jõulukaunistusi vihmases novembris, tüdimust jõulumuusikast ega kogu oma raha tühja-tähja peale kulutada. Tähistame jõule siis, kui nende aeg käes on ja elame novembrit ja detsembri esimest poolt nii nagu nad olema peaks – normaalse sügisena. Ärme rikume endal ega teistel õiget jõuluaega ära.

Aitäh kuulamast

Pidukõne: Kõne isamaale

Kallid kaasmaalased!

Eesti Vabariigi taasiseseisvusmispäev peaks olema oluline igale eestlasele, nii väiksele kui suurele, kuna sellel päeval taastati meie vabadus peale ligi viitekümmet aastat võõra võimu all. Paraku ei tähistata seda päeva aga just alati vääriliselt, kuna senini, 20 aasta jooksul, ei ole veel välja kujunenud tavasid selle tähistamiseks ning inimesed ei saa sellest päevast kuigi hästi aru. Millega muuta tendentsi, et aasta üks tähstamaid päevi ei leia korralikku tähistamiast? Kuidas muuta taasiseseisvumispäev inimestele oluliseks ja eriliseks päevaks?

Mina isiklikult ei oska sellesse päevasse kuidagi suhtuda – ta paigutub aega, mil minu senises elus on olnud alati vaja kooli peale mõtlema hakata ja augusti lõpp möödub alati just kui selle tähe all. Samuti on see aeg, mil suvi hakkab läbi saama ja kui on vaja võtta soojadest ilmadest ja vabadest päevadest veel viimast...

24. veebruaril, Eesti Iseseisvuspäeval, on minu mõtted ja tunded aga hoopis teisitsugused olnud, kuna alati on kindel viis, kuidas seda tähistatakse – Kaitseväe paraad, kõned, varasemas kooliastmes korraldati alati aktus ja kui sündmus langes veel koolipäevale, siis sai ka koolist vabaks – mis tegi lapse jaoks selle päeva nagu veel tüki maad erilisemaks. Õhtul saab veel koos pere või sõprade-tuttavatega teleri ees presidendi vastuvõttu ning kontserti vaadata, ja päev ongi sellega väga pidulikuks muudetud.

Suvel Vabariigi aastapäeva tähistamise muudab veel keerulisemaks see, et enamikul inimestel on puhkus ja see üks päev ei muuda oluliselt elurütmi, kuna enamasti sellel ajal tööl ei käida. Sellel aastal langes 20. august veel õnnetult ka nädalavahetusele, ning kui inimestel on niikuinii vaba päev, siis tehakse tähtpäevast veel vähem välja. Minu tuttavale näiteks helistati 20. augusti õhtul kell 6 ja küsiti, et kas saaks ikka ühe tõlke järgmise päeva õhtuks ära teha. Minu jaoks on see natuke kurb, kui isegi sellisel päeval inimesed midagi pühaks ei pea, rääkimata sellest, et tegemist oli nädalavahetusega...

Mida sellise suhtumise vähendamiseks saaks ette võtta? Minu arvates tuleks eekõige lõpetada rahvuslike tähtpäevade käsitlemine "koolist-või-töölt-vabaks-saamise-päevadena”. Tuleb mõelda sellele, mille jaoks need päevad on siiski vabaks tehtud. Tegelikult ei ole selle põhjus lasta inimestel ühel hommikul kauem magada, vaid need on meie riigile ja rahvale oluliste tähtpäevade vääriliseks tähistamiseks ja nende üle mõtlemiseks. See aga saab eelkõige alguse inimese seest - kui meie taasiseseisvumisele ja omariikluse taastamisele piisavalt tähelepanu pöörata ja selle sündmuse tähtsus Eesti riigi ajaloos enda jaoks läbi mõelda, siis ongi tähtpäeva olulisus juba iseenesest tõusnud!

Teine ülesanne oleks mõelda välja ja viia ellu mõni korralik üritus / ürituste sari, ning kujundada 20. augustist samasugune kindlakskujunenud traditsioonidega päev, nagu seda on 24. veebruar. Teist presidendi vastuvõttu ei pea korraldama hakkama, aga näiteks paar aastat tagasi korraldatud Öölaulupeo sarnane üritus või kas või hakata korraldama iga aasta Vabaduse laulu sarnast üritust erinevates Eesti paikades, küll aga selle vahega, et see edaspidi siiski vabaduse ja omariikluse tähistamise sõnumit kandma hakkaks.

Kui muutuks need kaks aspekti, siis ei kostuks meediast enam arvamusi, et me ei oska midagi oma taasiseseisvuspäevaga peale hakata. Meil on põhjus tähistada oma Vaba riiki ja eesti rahvuse olemasolu. Näitame ka ülejäänud maailmale ja iseendile, et me oskame sellega vääriliselt ümber käia.

Elagu Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäev!

Reisikirjandus

Käisin Prima Vista raames kuulamas ühte vestlusringi reisikirjanduse teemadel ja sealt jäid mulle mõned asjad kõrvu ja mõned järeldused tegin ise. Vestlusringi pealkirjaks oli "Rännurajad":

* Kui sa elad/ oled välismaal, siis hakkad elu sättima ümber oma isiku, kuna sina oled maailma keskpunkt ning kogu ülejäänud maailm paistab sellest vaatevinklist. Kui nt Eesti oli enne ilmavaate keskpunkt ning kõik lähtus sellest, siis võõrsil olles näed sa seda kohta kaugusest vastavalt enda muutunud asukohale.

* Rännukirjanduses toimib Eesti võrdlusena mingi teise maaga, kuna avaldamiseks mõeldud kirjanduses peab olema võrdlusastmeks koht, millega ka lugeja ennast samastada suudab. Nt Pariisi Londoniga võrrelda on tore küll, kui aga lugeja pole kummaski kohas käinud, siis tema jaoks see võrdlus ei toimi.

* Ühest aastast välismaal ei piisa, et reaalselt tunda, et oled selle riigi päriskodanik. Esimesel aastal ei kujune piisavalt välja rutiin, sa oled alles turisti rollis ning ei käitu nagu selle maa tavaline elanik. Teise aastaga aga asjad muutuvad ning sinu jaoks ei ole see maa enam võõras või põnev, kuna tavaline olme pressib peale.

* Reisikirja saab kahte moodi vaadata: 1) reisikiri kui enese leidmise teekond 2) reisikiri kui teise maa tutvustus.

* Reisikirjanduse ja ilukirjanduse piir on küllalt raske defineerida. Lihtsam on määratleda seda, mis ei ole reisikirjandus kui seda, mis on.

Vot sellised põnevad mõtted siis. Peaks isegi mõnda reisikirja lugema :D Siiamaani on nad tundunud mulle pigem mitte nii olulistena kui muu ilukirjandus, aga nüüd ootan huviga mõne reisikirja lugemist.