Argumenteeriv kõne: Miks ei peaks jõule nii vara tähistama hakkama?

Enne kui ma oma kõnega alustan, palun teil kõigil korraks aknast välja vaadata: mida te näete? Kaunist jõulutuledes säravat peahoonet, mis seisab uhkelt pooleldi jäätunud porilompides ja kõledas sügises? Kui paljudel sellest vaatepildist süda jõuluselt härdaks läheb? Või tekitab see pigem teatud vastuolulisust ja trotsi? Kuna minus tekitab selline vaatepilt teatavat groteski ja võõristustunnet, siis räägin teile täna, miks ei peaks jõule liiga vara tähistama hakkama.

Tänapäeval algavad jõulud novembris, kui esimestesse poodidesse ilmuvad jõulutulukesed, kuld ja kard ning sädelevad kuulikesed. Mitte ükski inimene minu tutvusringkonnas ei vaata sellisele asjale hea pilguga, kõik vangutavad ainult pead. Minu esimene argument ongi, et selle asemel, et tekitada head ja sooja jõulutunnet, tekitab selline vaatepilt nõutust ja trotsi. Kas sellisel juhul on mõtet jõulukaunistusi nii vara üles riputada, kui ta halbu emotsioone tekitab ja eriti, kui ilm veel sellele vastav ei ole?

Minu arvamust jõulude absurdselt varasest algusest aitab toonitada ka sellel aastal Tallinna Raekoja platsil toimuv. Inimesed saavad kuuse korduva ümberkukkumise teemadel ainult irooniseerida ja selle üle nalja heita, jõulutundega on Tallinna raekoja platsi kuusel sel aastal küll üsna vähe pistmist. Selle kõige oleks aga saanud ära hoida, kui kuusk hiljem üles panna...

Minu järgmine argument on esimesega väga tihedalt seotud: kui jõuludega liiga vara pihta hakata, siis kaob 24. detsembriks õige jõulutunne ära, kuna ei ole aru saada, millal see õige tähistamise aeg on. Kui ühiskonnas algab jõulude tähistamine juba novembris, siis jõuab vähemalt minul see müstiline jõulutunne detsembri lõpuks paar korda tekkida ja ka ära kaduda, nii et jõululaupäev ei ole enam millegi poolest eriline päev, vaid kõigest üks osa kahekuulisest jõulutrallist.

Miks ma veel arvan, et jõule ei tohiks liiga vara tähistama hakata on asjaolu, et inimestel tekib selleks ajaks tüdimus. Kuna ma olen töötanud kaubanduskeskuses, siis võin öelda, et novembris ja eriti detsembris on hetk ilma jõulumuusikata kui luksus ja mul ei tekkinud mingit tahtmist seda enam kaunite jõululauludega „segada”. Ilmselt võib minuga nõustuda iga inimene, kes üldse sellel ajal poes käib, ja kes meist sellest pääseks? Kaks kuud ühtesid ja samu jõululaule tüütab ära ka andunuima jõulufänni, seega on meil kõigil "päris" jõuludeks jõulutemaatikast tüdimus ja me loodame lihtsalt, et see ükskord ometi läbi saaks...

Samuti tüütab ära lõputu ostlemine. Me mõtleme küll, et jõulukingitus peaks tulema südamest ja ei pea olema materiaalne, aga kui paljud teist saavad öelda, et nad ei oska jõuludeks lähedastele mitte midagi? Ühe nädala jooksul saab seda veel mingil määral ratsionaalselt teha ja osta ainult vajalikku, aga kui selline ostmise sundus kummitab inimeste peades kaks kuud, siis jõuame selle aja jooksul osta kokku palju ka mittevajalikke asju. Sedasi toetame me oma niigi ületarbivat ühiskonda, mitte ei aita kaasa ilusatele jõuludele, kuna see peab tulema ikkagi südamest, mitte rahakotist. Keegi meist ei taha ennast ju tarbimisühiskonna ohvriks pidada, aga kahekuulised jõulud mõjutavad meid kõiki selles suunas, seega peaksime seda aega lühendama.

Siinkohal võtaksingi oma väikese üleskutse kokku sõnadega – ärme lase ennast ühiskonnast mõjutada ning tähistame jõule siis, kui nad päriselt kätte jõuavad! Meil ei ole vaja grotesksetena mõjuvaid jõulukaunistusi vihmases novembris, tüdimust jõulumuusikast ega kogu oma raha tühja-tähja peale kulutada. Tähistame jõule siis, kui nende aeg käes on ja elame novembrit ja detsembri esimest poolt nii nagu nad olema peaks – normaalse sügisena. Ärme rikume endal ega teistel õiget jõuluaega ära.

Aitäh kuulamast

Pidukõne: Kõne isamaale

Kallid kaasmaalased!

Eesti Vabariigi taasiseseisvusmispäev peaks olema oluline igale eestlasele, nii väiksele kui suurele, kuna sellel päeval taastati meie vabadus peale ligi viitekümmet aastat võõra võimu all. Paraku ei tähistata seda päeva aga just alati vääriliselt, kuna senini, 20 aasta jooksul, ei ole veel välja kujunenud tavasid selle tähistamiseks ning inimesed ei saa sellest päevast kuigi hästi aru. Millega muuta tendentsi, et aasta üks tähstamaid päevi ei leia korralikku tähistamiast? Kuidas muuta taasiseseisvumispäev inimestele oluliseks ja eriliseks päevaks?

Mina isiklikult ei oska sellesse päevasse kuidagi suhtuda – ta paigutub aega, mil minu senises elus on olnud alati vaja kooli peale mõtlema hakata ja augusti lõpp möödub alati just kui selle tähe all. Samuti on see aeg, mil suvi hakkab läbi saama ja kui on vaja võtta soojadest ilmadest ja vabadest päevadest veel viimast...

24. veebruaril, Eesti Iseseisvuspäeval, on minu mõtted ja tunded aga hoopis teisitsugused olnud, kuna alati on kindel viis, kuidas seda tähistatakse – Kaitseväe paraad, kõned, varasemas kooliastmes korraldati alati aktus ja kui sündmus langes veel koolipäevale, siis sai ka koolist vabaks – mis tegi lapse jaoks selle päeva nagu veel tüki maad erilisemaks. Õhtul saab veel koos pere või sõprade-tuttavatega teleri ees presidendi vastuvõttu ning kontserti vaadata, ja päev ongi sellega väga pidulikuks muudetud.

Suvel Vabariigi aastapäeva tähistamise muudab veel keerulisemaks see, et enamikul inimestel on puhkus ja see üks päev ei muuda oluliselt elurütmi, kuna enamasti sellel ajal tööl ei käida. Sellel aastal langes 20. august veel õnnetult ka nädalavahetusele, ning kui inimestel on niikuinii vaba päev, siis tehakse tähtpäevast veel vähem välja. Minu tuttavale näiteks helistati 20. augusti õhtul kell 6 ja küsiti, et kas saaks ikka ühe tõlke järgmise päeva õhtuks ära teha. Minu jaoks on see natuke kurb, kui isegi sellisel päeval inimesed midagi pühaks ei pea, rääkimata sellest, et tegemist oli nädalavahetusega...

Mida sellise suhtumise vähendamiseks saaks ette võtta? Minu arvates tuleks eekõige lõpetada rahvuslike tähtpäevade käsitlemine "koolist-või-töölt-vabaks-saamise-päevadena”. Tuleb mõelda sellele, mille jaoks need päevad on siiski vabaks tehtud. Tegelikult ei ole selle põhjus lasta inimestel ühel hommikul kauem magada, vaid need on meie riigile ja rahvale oluliste tähtpäevade vääriliseks tähistamiseks ja nende üle mõtlemiseks. See aga saab eelkõige alguse inimese seest - kui meie taasiseseisvumisele ja omariikluse taastamisele piisavalt tähelepanu pöörata ja selle sündmuse tähtsus Eesti riigi ajaloos enda jaoks läbi mõelda, siis ongi tähtpäeva olulisus juba iseenesest tõusnud!

Teine ülesanne oleks mõelda välja ja viia ellu mõni korralik üritus / ürituste sari, ning kujundada 20. augustist samasugune kindlakskujunenud traditsioonidega päev, nagu seda on 24. veebruar. Teist presidendi vastuvõttu ei pea korraldama hakkama, aga näiteks paar aastat tagasi korraldatud Öölaulupeo sarnane üritus või kas või hakata korraldama iga aasta Vabaduse laulu sarnast üritust erinevates Eesti paikades, küll aga selle vahega, et see edaspidi siiski vabaduse ja omariikluse tähistamise sõnumit kandma hakkaks.

Kui muutuks need kaks aspekti, siis ei kostuks meediast enam arvamusi, et me ei oska midagi oma taasiseseisvuspäevaga peale hakata. Meil on põhjus tähistada oma Vaba riiki ja eesti rahvuse olemasolu. Näitame ka ülejäänud maailmale ja iseendile, et me oskame sellega vääriliselt ümber käia.

Elagu Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäev!

Reisikirjandus

Käisin Prima Vista raames kuulamas ühte vestlusringi reisikirjanduse teemadel ja sealt jäid mulle mõned asjad kõrvu ja mõned järeldused tegin ise. Vestlusringi pealkirjaks oli "Rännurajad":

* Kui sa elad/ oled välismaal, siis hakkad elu sättima ümber oma isiku, kuna sina oled maailma keskpunkt ning kogu ülejäänud maailm paistab sellest vaatevinklist. Kui nt Eesti oli enne ilmavaate keskpunkt ning kõik lähtus sellest, siis võõrsil olles näed sa seda kohta kaugusest vastavalt enda muutunud asukohale.

* Rännukirjanduses toimib Eesti võrdlusena mingi teise maaga, kuna avaldamiseks mõeldud kirjanduses peab olema võrdlusastmeks koht, millega ka lugeja ennast samastada suudab. Nt Pariisi Londoniga võrrelda on tore küll, kui aga lugeja pole kummaski kohas käinud, siis tema jaoks see võrdlus ei toimi.

* Ühest aastast välismaal ei piisa, et reaalselt tunda, et oled selle riigi päriskodanik. Esimesel aastal ei kujune piisavalt välja rutiin, sa oled alles turisti rollis ning ei käitu nagu selle maa tavaline elanik. Teise aastaga aga asjad muutuvad ning sinu jaoks ei ole see maa enam võõras või põnev, kuna tavaline olme pressib peale.

* Reisikirja saab kahte moodi vaadata: 1) reisikiri kui enese leidmise teekond 2) reisikiri kui teise maa tutvustus.

* Reisikirjanduse ja ilukirjanduse piir on küllalt raske defineerida. Lihtsam on määratleda seda, mis ei ole reisikirjandus kui seda, mis on.

Vot sellised põnevad mõtted siis. Peaks isegi mõnda reisikirja lugema :D Siiamaani on nad tundunud mulle pigem mitte nii olulistena kui muu ilukirjandus, aga nüüd ootan huviga mõne reisikirja lugemist.

Jäälätted ja Asse

Lugesin seda teost just teist korda ning see kord meeldis isegi rohkem kui esimest korda lugedes. Eriti just Asse tegelaskuju pani mind kuidagi eriliselt kaasa elama.

Lugu iseenesest ei ole ju midagi uut või erakordset - noor ja ilus tüdruk tuleb maalt linna, avastab, et oma välimusega võib saavutada paljutki, ta on harjunud tähelepanuga ja sellega, et saab mida tahab. Nii on läinud kaks aastat, ülikoolis ei ole ta kuigi kaugele jõudnud, ta on vahetanud eriala ja niisama elu nautinud. Siis ühel hetkel otsustab isa sellisele elule lõpu teha ning lõikab läbi raha juurdevoolu kodust. Tüdruk on sellest paanikas, kuna pole ise päevagi oma elust tööd pidanud tegema ning ei kujuta ette, et peaks ise endaga hakkama saama. Sealt edasi läheb kõik allamäge - uued mehed, nurisünnitus, korbist väljaheitmine ja senisest elust ilma jäämine, mis kulmineerub enesetapuga.

Nüüd läbikirjutatuna tundub tõesti imelik, et miks ma talle kaasa tunnen ja temaga kaasa elan, kui ta ise enda heaks midagi teha ei mõistnud. Peame ju kõik (või suurem enamus meist) ise hakkama saama - kooli kõrvalt töötama, ohverdusi tooma, paljudest lõbudest ilma jääma. Aga seekord oli autor suutnud nii osavalt ja meisterlikult mind Asse poole pöörata, et need inimesed, kellele ta oma elupõletamise käigus haiget teeb, ei pannud mind endale kaasa tundma, mis siis, et isiklikult mind häirivad sellised inimesed. See on nagu osavates psühholoogilistes romaanides/ filmides, kus vaataja/ lugeja pannakse kurjategijale või halvale inimesele kaasa elama. Väga osav.

Veel meeldisid mulle arutluskäigud kehast ja hingest - "Kui keha sureb, ei tarvitse ju hing surra, eks ole? Ja kui hing kaob, võib keha ju edasi elada. Elab ilma hingeta, elab nagu ilma hingeta keha elada võib." (lk. 256)
Kui oled kaotanud kõik, mille nimel elada - oma väärikuse, usu endasse, sõbrad, perekonna, au, siis sureb hing, aga keha elab edasi, käib edasi oam radu mööda, aga kõik on tühi.

""Millal sa siis surid?" küsin.
"Eelmisel ööl. Uputasin enda Emajõkke."" (lk. 257)

Ja sealt veel edasi, kuidas ta sai omale uue hinge - lapse näol! Kuidas uus elu südame all andis ka Asse elule uue mõtte, uue sisu, uue hinge. Ja kuidas see temalt jällegi ära võeti, nii et alles jäi sedakorda veel suurem tühjus. Ohjah. Imelikult kahju on ikka sellest vaesest tüdrukust, kes oma elu elada ei osanud.

"Trepinurga juures on maas Asse äsjased paberossiotsad nagu jääk ühest lõpuni põlenud elust." (lk 302)

Natuke paneb mõtlema, et tuleb ennast liigutada, kätte võtta, tegutseda, et minust jääks järgi rohkem kui ainult läbipõletatud paberossiotsad.

Maailma lõpus (ja uuesti alguses)

Nägin unes, kuidas maailm lõppes ja uuesti algas.

Olin kodus, maal, ja väljas oli hirmus tuul. No ikka kohutav. Kõndisin kellegagi koos mööda teed kõrvalmaja juurde, kuhu oli üles pandud umbes 5 telki - üks hästi suur ja sellega seotult veel 4 väiksemat. Ühe eriti suure tuulehoo ajal võtsime kaaslasega telkidest kinni ja tuul tõstis meid koos telgiga üles, lennutas aina kõrgemale, vahepeal puutus elektritraatide vastu (mäletan veel seda tunnet, kuidas elektrilöök mind läbi telgi tabas) ja lendas muudkui edasi. Ühel hetkel olime vanaema juures ja nägin, kuidas seesama metsik tuul rebis elektriliine, nii et see elektritraat, mis vanaema majja sisse läks, pildus sädemeid ja nägi üldse väga ohtlik välja. Muretsesin tohutult vanaema pärast, et mis siis saab, kui elekter maja põlema paneb.

Siis hakkas välku lööma, no ikka suurte raksakatega otse maasse sisse, kuni ühel hetkel läks maa katki, lihtsalt lõhenes kaheks (meie lendasime ikka oma telkide küljes ja olime selle kohal) ja all oli suur ja must tühimik. Mingi aja lendasime veel seal kohal, kuni ühel hetkel kukkusime alla, lendasime läbi mingite pilvede (või muu valge pehme massi) ja maandusime.

Pärast maandumist olime kuidagi uimased. Kogu maapind oli täis samasuguseid inimesi kui meie - paljad, ligased, pruunikad, ja tundus, et ka üsna vägivaldsed. Mulle jäi ka mulje, et kõik need inimesed tahaksid just kui .. oma sugu jätkata. Mäletan veel läbi une seda natuke kiimalist tunnet. Midagi aga ei juhtunud ja järgmisel hetkel olid kõik riides ja eriti vihased. Ainuke sõna, mis kogu unenäo jooksul kostus oli ühe mutikese lausutud verd! Ja siis läks kähmluseks, inimesed hakkasid trügima, kätega vehkima ja ma ise ärkasin selle peale, et üritasin kätega ühte mulle kallaletungivat naist eemale lükata (mille tõttu tabasin pea kohal oleva lambi juhet).

Ei olnud just kõige meeldivam uni. Ei tea, kas see on Jaapanist mõjutatud või tekitab bakatööst mõtlemine väga palju emotsionaalsust, aga igatahes maailma lõppu ja uut algust nägin ma ühel ööl unes.

Mehis Heinsaar

Tegin Mehis Heinsaare novelli "Ilus Armin" kohta analüüsi ja leidsin mõned intervjuud Heinsaarega, kus oli paar väga head mõtet. Ta on ikka suurepärane kirjanik. Lugesin läbi ka kogumiku "Rändaja õnn" ja kuigi minu arvates "Vanameeste näppaja" oli natuke pehmemate teemadega, nilbusi ei olnud nii palju, rohkem oli fantaasial lennata lastud teistel teemadel, siis sellegipoolest on ta väga äge kirjanik ja tema novelle lugeda on puhas lust.

Kirjutamise eesmärk ei ole mitte niivõrd tihti avaldada, vaid ikkagi pigem rõhuda kvaliteedile – parem raamat iga paari-kolme aasta tagant, mitte iga aasta keskpärane. Vahepeal mul oligi, et hakkasin juba liiga palju kirjutama. Piir, kust läheb kirjaniku ja grafomaani vahe, on väga mõtteline, ja kirjutaja, kirjanik, eriti professionaalne kirjanik, peab ära tundma, kus ta hakkab oma stiili peal liugu laskma ja mõnulema ning sisulist enam ütelda ei ole.

Panteism ka filosoofilisemas tähenduses, inimene arvab, et tema valitseb loodust, ega anna endale tegelikult aru, et tegelikult loodus valitseb inimest seestpoolt. Need tungid, kurjus, võimuiha, mis on meie sees, on ju puhas loodusnähtus. Räägitakse kasvatusest, tarkustest, lapsepõlvest – tegelikult on see jäämäe veepealne osa, üheksakümmend viis protsenti on selline…

Novellist endast ka. Leidsin vägagi palju sarnasusi Tuglase novelliga "Maailma lõpus". Ma küll ei ole kursis, kas ta on neid seoseid sinna teadlikult või alateadlikult loonud, aga sisult ja mõttelt tegelikult üsna sarnased, kuigi Tuglas ei kirjuta nii.. värvikalt =D Kauneid kõnekujuneid erinevate tegevuste kirjeldamiseks on seal ikka piisavalt.

Kõne isamaale

(Kõne sai peetud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel 24.02.2011 korp! Filiae Patriae aktusel)

Kallid õed!

Mis on minu jaoks isamaa? Pean tunnistama, et ma ei ole sellele küsimusele just liiga palju mõelnud. Loomulikult olen ma käinud laulupeol ja „Mesipuu” või „Mu isamaa on minu arm” ajal tundnud härduspisaraid kurgus. Samamoodi teevad patriootilisusest nõretavad kõned meele härdaks ja põhjustavaid ülevoolavaid tundeid isamaa vastu. Kuid mille vastu need tunded tekivad? On see meie vaba riik, valitsus, ilus maastik, ilmastik või inimesed?

Põhjamaa, mu sünnimaa, sind ei jäta ma! Need on laulusõnad, mida kindlasti kõik eestlased peast teavad, kuid praeguste külmade ilmadega mõtlevad kindlasti paljud hoopis vastupidi – miks ma üldse siin kibekülmas Eestis olema pean, kui mujal on soojem ja parem ning päike paistab 7 päeva nädalas? Küsimus, mida kindlasti enamik oma peast vähemalt korra läbi on lasknud.

Siinkohal võiksin rääkida pikalt ja laialt sellest, et juba ainuüksi sellepärast, et me oleme nii väike rahvas, peaksime me elus püsimiseks kokku hoidma, aga ma tunnen, et sellest on juba piisavalt räägitud. Sellised pealesunnitud põhjused ei hoia ühtegi noort inimest kuskil kinni, pigem tekitavad trotsi ja vastumeelsust. Et tõesti kodumaale pidama jääda ja siin oma õnn leida, peab olema südamest tulev tunne, mingisugune isiklik põhjus. Sellepärast ei hakka ma tegema ka üleskutseid, et jäägem Eestisse! või täitkem maa lastega!, kuna arvan, et kellegi teise ütlemine neid tundeid ei muuda. See peab tulema südamest ja olema inimese enda soov Eestimaa oma lastega täita.

Kui nüüd jõuda põhjusteni, miks mina ja meie siiski Eestis elame, siis arvan, et selles on suur osa kodu-armastusel ja ühtekuuluvustundel. Mina armastan väga oma kodu ja kodumaad, sest see on koht, kus alati kokku hoitakse ja kuhu saab alati minna, olgu parasjagu südamel mõni mure või hoopis rõõmus uudis teistele teatamiseks. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus, arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on pelgupaiga leidnud seal.

Käisin hiljuti reisimas ja kuigi ilm oli seal tunduvalt soojem ja tänavad puhtad ning tundsin ennast kui kuninga kass, siis sellegipoolest mõtlesin juba esimesel õhtul, et tegelikult on ikka oma kodus ka väga hea. Võibolla on see lihtsalt minu kiiks, et mulle tõesti meeldib enda kodus – inimeste keskel, kes hoolivad ja tahavad mind näha ja kellele minust kasu on, rohkem kui ühe turistina miljoneist, kes riiki raha sisse toob. Ilus oled, ilus oled sa, ilus oled, isamaa!

Minu erialal on selline halb omadus, et peale esimest kursust peavad inimesed jagunema nelja erineva eriala vahel, ehk siis peale algusaasta ülikoolis ei ole mul olnud oma kursust. Teisel kursusel tundsingi, et midagi on puudu ja astusin Filiae Patriaesse. Miks? Just selleks, et leida see puuduolev ühtekuuluvustunne. Kursus võib ju laiali laguneda ja inimesed erinevatele erialadele spetsialiseeruda, aga FP hoiab alati kokku, minu coetus hoiab alati kokku, minu akadeemiline pere hoiab alati kokku. Ma arvan, et selline ühtekuuluvustunne on oluline põhjus, miks inimesed siiski kodumaale jäävad, sest välismaal võib küll olla soojem ja lõbusam, aga nii tugevat kokkuhoidmise tunnet seal ei ole ja sarnase kultuuritausta ning kogemuste puudumise tõttu ei pruugi seda ka kunagi tekkida.

Miks mulle veel Eestis elada meeldib? Mulle meeldivad meie karged talveilmad, meie soojad suvepäevad ja –õhtud, meie kuldkollased sügised ja vulisevate vetega kevaded. Mulle meeldib väga vaheldus!, ja sellest ei tule Eestis kunagi puudust. Ma ei suuda elada vahelduseta, mind tüütab üsna ruttu samasugune ilm, sarnased situatsioonid ja inimesed. Selle poolest on Eesti suurepärane – ta pakub mulle alati midagi uut. Samamoodi ka FP – siin ei hakka mitte kunagi igav! Iga natukese aja tagant võtame me vastu uusi liikmeid, kes toovad vaheldust ja värskeid mõtteid – ja see meeldib mulle tohutult.

Teiste eest ei saa ma küll rääkida, aga minu jaoks on need ühed olulisemad põhjused, miks on isamaa oluline. Mina olen siin, oma kodus, ja plaanin siia ka jääda. Siin on need inimesed, keda mujal ei ole – minu pere, minu sõbrad, minu juured.

Kui nüüd ausalt tunnistada, siis ei olnud need mõtted mul varem oma peas valmis mõeldud. Ma mõtlesin enda jaoks need asjad läbi siis, kui seda kõnet kirjutasin. Ja see on väga hea, et ma sellele mõtlema pidin, kuna nii sain ma ka ise teada, miks mulle tegelikult kodumaal elada meeldib. See ei ole ainult meie riigi vabaduse või ilusate vahelduvate ilmade pärast. See tunne tekib kõikide nende asjade koosmõjul, eelkõige aga inimesete tõttu selle riigi sees. Loodan, et kui teie satute nende asjade peale mõtlema, siis jõuate samasugustele positiivsetele järeldustele ja leiate, et Eesti ongi kõige parem koht, kus elada.

Head Vabariigi aastapäeva!

Gailit ja Ekke Moor

(Jällegi ammu loetud ja ammu kirjutatud. Aga ehk siia blogisse sobib paremini)

Tegelikult tahtsin põhirõhu Ekke Moorile panna. Ilmselt on vale sellest praegu kirjutada, kuna mul on 30 lehekülge lõpust lugemata, aga ma ei saa, muidu lähevad emotsioonid meelest ära. Niisiis:

Lugesin täna Gailitit ja tundsin ennast justkui õhtu tõstetuna, katarsise läbielanuna, just kui teises maailmas. Ta oskab nii ilusasti kirjutada, loodust ja emotsioone kirjeldada ja samas edasi anda lugu, et ma lihtsalt lugesin ja lugesin ja tekkis tunne, et sellest ei saa kunagi küllalt. Vaatamata ülevale meeleolule tekitab see minus natuke vastuolulisi tundeid - poiss küll seikleb, ta ei mängi kunagi sama rolli kuigi pikalt ja ta ammutab jõudu uutest kogemustest ("Inimene sammub mööda maanteed, mis lookleb üle küngaste ja läbi metsade --- inimene sammub üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik samuti nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikkudes, ülehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline?"), aga siiski ei jäta kunagi tema mõtteid maha armastatud neiu - tema pärast ta üldse läks reisima ja ma vähemalt tahaks loota, et Enekeni juurde jõuab ta ka lõpus ringiga tagasi. Ta läks maailmasse selleks, et saada paremaks inimeseks, et olla vääriline kaaslane Enekenile, kes on puhas ja ilus. Aga kui inimene on juba enne valmis? Ekke ei ole valmis, ta tunneb seda ja lahkub. Aga kõigil ei ole vaja maailma vallutada enne, et tunda, et nii! nüüd sain valmis! Sellest siis see vastuolu - reisimine vs armastus, paigalpüsimine armastatu seltsis vs seiklemine. Rahu läbi armastuse (mis ei ole täielik ilma eneseteostuseta) vs rahu läbi uute kogemuste (mis ei ole täiuslik ilma kaaslaseta). Mida siis teha? Kuidas saada mõlemat? Või tuleb rahu, kui olla piisavalt kaua paigal? Või tuleb rahu, kui tõmmelda nii palju, et pärast enam ei taha muud kui püsivust?

Oma teel kohtab ta väga erinevaid inimesi. Iga inimene muudab teist inimest, omades mõju. Mõni omab meile suuremat mõju kui teine. Mõnda inimest on kergem mõjutada. Mõnel inimesel me laseme ennast väga palju muuta. Mina lasen ennast väga palju muuta. Vähemalt mingite pisiasjade suhtes. Võibolla on see väga halb, ilmselt on. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ekke laseb nii paljud võimalused käest, kuna südames kisub teda millegi muu poole. VÕibolla oleks ta mõne Elda või Pille Riinuga väga õnnelikuks saanud, aga teda tõmbab mujale. "Kui määratult palju jookseb suurt armastust ja kiindumust mööda külgi maha, aga sinna pole midagi parata, oh Issand!" Või vahest ikka saab parata? Siin tulevad juba mängu mingid utoopilised saatuse ja ettemääratuse küsimused.

Gailitist veel nii palju, et praegu seda teost lugedes sain aru, kui mõttetu on realism (mida me niigi iga päev kõriauguni saame) võrreldes oma tippvormis kirjutava romantilise kirjanikuga. Ehk siis olen avastanud endas romantiku, kuigi varem pidasin ennat pigem realistiks.
Lugemisega tekkis mul veel küsimus, et kui palju on õige ennast kirjandusest kaasa haarata lasta? Lõppude lõpuks on see fiktsioon, väljamõeldis. Samas, "päriselu" elamisest ei pääse niikuinii keegi, miks ei või ma siis vahelt ennast lasta kaasa haarata millestki kaunist? Ja üldse.. Kas on õige ennast praegu raamatutesse peita, kui peaks elu nautima, pidutsema jne? Või mõjub see just hästi, puhastavalt, rahustavalt? Või oleks õigem ennast uuesti korda saada elul sarvist haarates ja midagi hoopis endale mitteomast tehes? Kuidas on kõige õigem ennast leida? "Ei, kunsti pole kerge teenida, jumal hoidku, kunst võtab sinult viimse ja jätab sinu kõigest ilma, imeb tühjaks nagu ahne laps lutupudeli, suukene käib veel siis, kui pole enam piiskagi sees." Aga mul on tunne, et kui juba korra kaunite kunstide sees olla (ükskõik, missuguses neist - maalikunst, kirjandus, muusika - kõik on ühtviisi hukutavad), siis sealt välja ei saa. Korra on maik suus, siis ei saa enam ilma. "Tavalisse ellu" tagasipöördumine on võimatu, sest midagi jääb alati puudu.

See vist oleks kõik hetkel. Aga sellised mõtted on täna valdavalt mu peas tiirelnud.

(Ülelugenuna tundus see kõik kuidagi lühike ja poolik, aga ega mul vastuseid polegi.)

Janu

(Uibopuu "Janu"). Sellest ei oska ma tegelikult midagi veel arvata. Kummaline raamat sellest, kuidas kõige jaoks on vaid piisavalt tahet vaja ja asi saab teoks. Üks noor tüdruk oli väga-väga haige ja ta ei paranenud, kuna tal puudus selleks tahe ("Mõtlesin, et kas on üldse mõtet sellise maailma jaoks terveks saada"), aga kui ta leidis enda sees tahte, siis paranes ka kole haigus. Selline lugu siis selle tahte ja saavutustega.

Takkajärgi mõeldes oli raamat ikka väga hea. Hetkel tuleb miskipärast ette paralleel filmiga "The Rabbit Proof Fence" (samanimeline raamat on ka täitsa olemas), mis samuti räägib sellest, kuidas tahtejõuga on võimalik kõike teha, ka tuhat kilomeetrit kõrbes kõndides ellu jääda. Ja siis oleme meie siin kuskil peaaegu et heaoluühiskonnas diivanitel ja halame, et kas me ikka viitsime täna ülikooli loengutesse minna või mitte. Oeh. Inimene ikka harjub liiga kergel hea eluga.

Karini ja Indreku lugu

Kirja on see pandud juba väga ammu, augustis 2010, aga mõtlesin, et võibolla võiks ta siia ka mingil määral panna. Olen seda kõvasti modifitseerinud, aga teost puudutav osa on sama.

Karinist ja Indrekust siis. Ma olen alati oodanud, et mõni raamat satuks õigele hetkele. Ehk siis oodanud, et raamat räägiks umbkaudu sellest, kuidas ma ise parasjagu tunnen või puudutaks sarnast teemat või annaks mingi uue vaatenurga juba varem olnud probleemile. No Karini ja Indreku lugu ei ole küll täpselt sama, aga ta sobib üsna hästi praegusesse hetke ja sellepärast ta mulle nii väga meeldiski. (Lõpetasin eile õhtul). Ja tõesti. Meeldis väga-väga. Poleks kunagi midagi nii hästi istuvat Tõest ja Õigusest oodanud.

Sisust siis.. Karin ja Indrek abiellusid suurest ja põletavast armastusest. Nad jumaldasid teineteist abielu alguses, ei saanud ei silmi ega käsi lahti üksteise küljest. Siis hakkas mees naise jumaldamisest väsima, nad langesid rutiini, raske hoop oli väikese poja surm ja kõige selle tulemusena naine ei tundnud ennast enam kõige tähtsamana. Mis, nagu kõik ilmselt teavad, on naisele ülioluline. Karin hakkas otsima tähelepanu mujalt ja kuna Indrek ei saanud aru, et kõrvalehüpped on vaid tähelepanu püüdmise viis, siis lükkas ta naise aina sügavamale mõlema poolt kaevatud auku. Loomulikult on kõik vürtsitatud seltskondlike draamade, surma, poliitika ja rahaga. Aga peateema on ikkagi armastus ja kuidas see ajapikku raugeb. Süüdi on kes? Mees, kuna pidi tegelema maiste asjadega? Või naine, kes ei suutnud reaalsusega harjuda ja hakkas uusi .. väljakutseid otsima?

"Niipea kui inimene leiab õnne, siis mõtleb ta kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Ning kui ta peaks leidma suurema, siis hakkab otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et leiab midagi veel paremat."

Nii kuradi reaalne on see kõik, et ei saa enam aru, mis on mu oma elu ja mis Tammsaare kirjapandu.