Maailma lõpus (ja uuesti alguses)

Nägin unes, kuidas maailm lõppes ja uuesti algas.

Olin kodus, maal, ja väljas oli hirmus tuul. No ikka kohutav. Kõndisin kellegagi koos mööda teed kõrvalmaja juurde, kuhu oli üles pandud umbes 5 telki - üks hästi suur ja sellega seotult veel 4 väiksemat. Ühe eriti suure tuulehoo ajal võtsime kaaslasega telkidest kinni ja tuul tõstis meid koos telgiga üles, lennutas aina kõrgemale, vahepeal puutus elektritraatide vastu (mäletan veel seda tunnet, kuidas elektrilöök mind läbi telgi tabas) ja lendas muudkui edasi. Ühel hetkel olime vanaema juures ja nägin, kuidas seesama metsik tuul rebis elektriliine, nii et see elektritraat, mis vanaema majja sisse läks, pildus sädemeid ja nägi üldse väga ohtlik välja. Muretsesin tohutult vanaema pärast, et mis siis saab, kui elekter maja põlema paneb.

Siis hakkas välku lööma, no ikka suurte raksakatega otse maasse sisse, kuni ühel hetkel läks maa katki, lihtsalt lõhenes kaheks (meie lendasime ikka oma telkide küljes ja olime selle kohal) ja all oli suur ja must tühimik. Mingi aja lendasime veel seal kohal, kuni ühel hetkel kukkusime alla, lendasime läbi mingite pilvede (või muu valge pehme massi) ja maandusime.

Pärast maandumist olime kuidagi uimased. Kogu maapind oli täis samasuguseid inimesi kui meie - paljad, ligased, pruunikad, ja tundus, et ka üsna vägivaldsed. Mulle jäi ka mulje, et kõik need inimesed tahaksid just kui .. oma sugu jätkata. Mäletan veel läbi une seda natuke kiimalist tunnet. Midagi aga ei juhtunud ja järgmisel hetkel olid kõik riides ja eriti vihased. Ainuke sõna, mis kogu unenäo jooksul kostus oli ühe mutikese lausutud verd! Ja siis läks kähmluseks, inimesed hakkasid trügima, kätega vehkima ja ma ise ärkasin selle peale, et üritasin kätega ühte mulle kallaletungivat naist eemale lükata (mille tõttu tabasin pea kohal oleva lambi juhet).

Ei olnud just kõige meeldivam uni. Ei tea, kas see on Jaapanist mõjutatud või tekitab bakatööst mõtlemine väga palju emotsionaalsust, aga igatahes maailma lõppu ja uut algust nägin ma ühel ööl unes.

Mehis Heinsaar

Tegin Mehis Heinsaare novelli "Ilus Armin" kohta analüüsi ja leidsin mõned intervjuud Heinsaarega, kus oli paar väga head mõtet. Ta on ikka suurepärane kirjanik. Lugesin läbi ka kogumiku "Rändaja õnn" ja kuigi minu arvates "Vanameeste näppaja" oli natuke pehmemate teemadega, nilbusi ei olnud nii palju, rohkem oli fantaasial lennata lastud teistel teemadel, siis sellegipoolest on ta väga äge kirjanik ja tema novelle lugeda on puhas lust.

Kirjutamise eesmärk ei ole mitte niivõrd tihti avaldada, vaid ikkagi pigem rõhuda kvaliteedile – parem raamat iga paari-kolme aasta tagant, mitte iga aasta keskpärane. Vahepeal mul oligi, et hakkasin juba liiga palju kirjutama. Piir, kust läheb kirjaniku ja grafomaani vahe, on väga mõtteline, ja kirjutaja, kirjanik, eriti professionaalne kirjanik, peab ära tundma, kus ta hakkab oma stiili peal liugu laskma ja mõnulema ning sisulist enam ütelda ei ole.

Panteism ka filosoofilisemas tähenduses, inimene arvab, et tema valitseb loodust, ega anna endale tegelikult aru, et tegelikult loodus valitseb inimest seestpoolt. Need tungid, kurjus, võimuiha, mis on meie sees, on ju puhas loodusnähtus. Räägitakse kasvatusest, tarkustest, lapsepõlvest – tegelikult on see jäämäe veepealne osa, üheksakümmend viis protsenti on selline…

Novellist endast ka. Leidsin vägagi palju sarnasusi Tuglase novelliga "Maailma lõpus". Ma küll ei ole kursis, kas ta on neid seoseid sinna teadlikult või alateadlikult loonud, aga sisult ja mõttelt tegelikult üsna sarnased, kuigi Tuglas ei kirjuta nii.. värvikalt =D Kauneid kõnekujuneid erinevate tegevuste kirjeldamiseks on seal ikka piisavalt.

Kõne isamaale

(Kõne sai peetud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel 24.02.2011 korp! Filiae Patriae aktusel)

Kallid õed!

Mis on minu jaoks isamaa? Pean tunnistama, et ma ei ole sellele küsimusele just liiga palju mõelnud. Loomulikult olen ma käinud laulupeol ja „Mesipuu” või „Mu isamaa on minu arm” ajal tundnud härduspisaraid kurgus. Samamoodi teevad patriootilisusest nõretavad kõned meele härdaks ja põhjustavaid ülevoolavaid tundeid isamaa vastu. Kuid mille vastu need tunded tekivad? On see meie vaba riik, valitsus, ilus maastik, ilmastik või inimesed?

Põhjamaa, mu sünnimaa, sind ei jäta ma! Need on laulusõnad, mida kindlasti kõik eestlased peast teavad, kuid praeguste külmade ilmadega mõtlevad kindlasti paljud hoopis vastupidi – miks ma üldse siin kibekülmas Eestis olema pean, kui mujal on soojem ja parem ning päike paistab 7 päeva nädalas? Küsimus, mida kindlasti enamik oma peast vähemalt korra läbi on lasknud.

Siinkohal võiksin rääkida pikalt ja laialt sellest, et juba ainuüksi sellepärast, et me oleme nii väike rahvas, peaksime me elus püsimiseks kokku hoidma, aga ma tunnen, et sellest on juba piisavalt räägitud. Sellised pealesunnitud põhjused ei hoia ühtegi noort inimest kuskil kinni, pigem tekitavad trotsi ja vastumeelsust. Et tõesti kodumaale pidama jääda ja siin oma õnn leida, peab olema südamest tulev tunne, mingisugune isiklik põhjus. Sellepärast ei hakka ma tegema ka üleskutseid, et jäägem Eestisse! või täitkem maa lastega!, kuna arvan, et kellegi teise ütlemine neid tundeid ei muuda. See peab tulema südamest ja olema inimese enda soov Eestimaa oma lastega täita.

Kui nüüd jõuda põhjusteni, miks mina ja meie siiski Eestis elame, siis arvan, et selles on suur osa kodu-armastusel ja ühtekuuluvustundel. Mina armastan väga oma kodu ja kodumaad, sest see on koht, kus alati kokku hoitakse ja kuhu saab alati minna, olgu parasjagu südamel mõni mure või hoopis rõõmus uudis teistele teatamiseks. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus, arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on pelgupaiga leidnud seal.

Käisin hiljuti reisimas ja kuigi ilm oli seal tunduvalt soojem ja tänavad puhtad ning tundsin ennast kui kuninga kass, siis sellegipoolest mõtlesin juba esimesel õhtul, et tegelikult on ikka oma kodus ka väga hea. Võibolla on see lihtsalt minu kiiks, et mulle tõesti meeldib enda kodus – inimeste keskel, kes hoolivad ja tahavad mind näha ja kellele minust kasu on, rohkem kui ühe turistina miljoneist, kes riiki raha sisse toob. Ilus oled, ilus oled sa, ilus oled, isamaa!

Minu erialal on selline halb omadus, et peale esimest kursust peavad inimesed jagunema nelja erineva eriala vahel, ehk siis peale algusaasta ülikoolis ei ole mul olnud oma kursust. Teisel kursusel tundsingi, et midagi on puudu ja astusin Filiae Patriaesse. Miks? Just selleks, et leida see puuduolev ühtekuuluvustunne. Kursus võib ju laiali laguneda ja inimesed erinevatele erialadele spetsialiseeruda, aga FP hoiab alati kokku, minu coetus hoiab alati kokku, minu akadeemiline pere hoiab alati kokku. Ma arvan, et selline ühtekuuluvustunne on oluline põhjus, miks inimesed siiski kodumaale jäävad, sest välismaal võib küll olla soojem ja lõbusam, aga nii tugevat kokkuhoidmise tunnet seal ei ole ja sarnase kultuuritausta ning kogemuste puudumise tõttu ei pruugi seda ka kunagi tekkida.

Miks mulle veel Eestis elada meeldib? Mulle meeldivad meie karged talveilmad, meie soojad suvepäevad ja –õhtud, meie kuldkollased sügised ja vulisevate vetega kevaded. Mulle meeldib väga vaheldus!, ja sellest ei tule Eestis kunagi puudust. Ma ei suuda elada vahelduseta, mind tüütab üsna ruttu samasugune ilm, sarnased situatsioonid ja inimesed. Selle poolest on Eesti suurepärane – ta pakub mulle alati midagi uut. Samamoodi ka FP – siin ei hakka mitte kunagi igav! Iga natukese aja tagant võtame me vastu uusi liikmeid, kes toovad vaheldust ja värskeid mõtteid – ja see meeldib mulle tohutult.

Teiste eest ei saa ma küll rääkida, aga minu jaoks on need ühed olulisemad põhjused, miks on isamaa oluline. Mina olen siin, oma kodus, ja plaanin siia ka jääda. Siin on need inimesed, keda mujal ei ole – minu pere, minu sõbrad, minu juured.

Kui nüüd ausalt tunnistada, siis ei olnud need mõtted mul varem oma peas valmis mõeldud. Ma mõtlesin enda jaoks need asjad läbi siis, kui seda kõnet kirjutasin. Ja see on väga hea, et ma sellele mõtlema pidin, kuna nii sain ma ka ise teada, miks mulle tegelikult kodumaal elada meeldib. See ei ole ainult meie riigi vabaduse või ilusate vahelduvate ilmade pärast. See tunne tekib kõikide nende asjade koosmõjul, eelkõige aga inimesete tõttu selle riigi sees. Loodan, et kui teie satute nende asjade peale mõtlema, siis jõuate samasugustele positiivsetele järeldustele ja leiate, et Eesti ongi kõige parem koht, kus elada.

Head Vabariigi aastapäeva!

Gailit ja Ekke Moor

(Jällegi ammu loetud ja ammu kirjutatud. Aga ehk siia blogisse sobib paremini)

Tegelikult tahtsin põhirõhu Ekke Moorile panna. Ilmselt on vale sellest praegu kirjutada, kuna mul on 30 lehekülge lõpust lugemata, aga ma ei saa, muidu lähevad emotsioonid meelest ära. Niisiis:

Lugesin täna Gailitit ja tundsin ennast justkui õhtu tõstetuna, katarsise läbielanuna, just kui teises maailmas. Ta oskab nii ilusasti kirjutada, loodust ja emotsioone kirjeldada ja samas edasi anda lugu, et ma lihtsalt lugesin ja lugesin ja tekkis tunne, et sellest ei saa kunagi küllalt. Vaatamata ülevale meeleolule tekitab see minus natuke vastuolulisi tundeid - poiss küll seikleb, ta ei mängi kunagi sama rolli kuigi pikalt ja ta ammutab jõudu uutest kogemustest ("Inimene sammub mööda maanteed, mis lookleb üle küngaste ja läbi metsade --- inimene sammub üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik samuti nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikkudes, ülehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline?"), aga siiski ei jäta kunagi tema mõtteid maha armastatud neiu - tema pärast ta üldse läks reisima ja ma vähemalt tahaks loota, et Enekeni juurde jõuab ta ka lõpus ringiga tagasi. Ta läks maailmasse selleks, et saada paremaks inimeseks, et olla vääriline kaaslane Enekenile, kes on puhas ja ilus. Aga kui inimene on juba enne valmis? Ekke ei ole valmis, ta tunneb seda ja lahkub. Aga kõigil ei ole vaja maailma vallutada enne, et tunda, et nii! nüüd sain valmis! Sellest siis see vastuolu - reisimine vs armastus, paigalpüsimine armastatu seltsis vs seiklemine. Rahu läbi armastuse (mis ei ole täielik ilma eneseteostuseta) vs rahu läbi uute kogemuste (mis ei ole täiuslik ilma kaaslaseta). Mida siis teha? Kuidas saada mõlemat? Või tuleb rahu, kui olla piisavalt kaua paigal? Või tuleb rahu, kui tõmmelda nii palju, et pärast enam ei taha muud kui püsivust?

Oma teel kohtab ta väga erinevaid inimesi. Iga inimene muudab teist inimest, omades mõju. Mõni omab meile suuremat mõju kui teine. Mõnda inimest on kergem mõjutada. Mõnel inimesel me laseme ennast väga palju muuta. Mina lasen ennast väga palju muuta. Vähemalt mingite pisiasjade suhtes. Võibolla on see väga halb, ilmselt on. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ekke laseb nii paljud võimalused käest, kuna südames kisub teda millegi muu poole. VÕibolla oleks ta mõne Elda või Pille Riinuga väga õnnelikuks saanud, aga teda tõmbab mujale. "Kui määratult palju jookseb suurt armastust ja kiindumust mööda külgi maha, aga sinna pole midagi parata, oh Issand!" Või vahest ikka saab parata? Siin tulevad juba mängu mingid utoopilised saatuse ja ettemääratuse küsimused.

Gailitist veel nii palju, et praegu seda teost lugedes sain aru, kui mõttetu on realism (mida me niigi iga päev kõriauguni saame) võrreldes oma tippvormis kirjutava romantilise kirjanikuga. Ehk siis olen avastanud endas romantiku, kuigi varem pidasin ennat pigem realistiks.
Lugemisega tekkis mul veel küsimus, et kui palju on õige ennast kirjandusest kaasa haarata lasta? Lõppude lõpuks on see fiktsioon, väljamõeldis. Samas, "päriselu" elamisest ei pääse niikuinii keegi, miks ei või ma siis vahelt ennast lasta kaasa haarata millestki kaunist? Ja üldse.. Kas on õige ennast praegu raamatutesse peita, kui peaks elu nautima, pidutsema jne? Või mõjub see just hästi, puhastavalt, rahustavalt? Või oleks õigem ennast uuesti korda saada elul sarvist haarates ja midagi hoopis endale mitteomast tehes? Kuidas on kõige õigem ennast leida? "Ei, kunsti pole kerge teenida, jumal hoidku, kunst võtab sinult viimse ja jätab sinu kõigest ilma, imeb tühjaks nagu ahne laps lutupudeli, suukene käib veel siis, kui pole enam piiskagi sees." Aga mul on tunne, et kui juba korra kaunite kunstide sees olla (ükskõik, missuguses neist - maalikunst, kirjandus, muusika - kõik on ühtviisi hukutavad), siis sealt välja ei saa. Korra on maik suus, siis ei saa enam ilma. "Tavalisse ellu" tagasipöördumine on võimatu, sest midagi jääb alati puudu.

See vist oleks kõik hetkel. Aga sellised mõtted on täna valdavalt mu peas tiirelnud.

(Ülelugenuna tundus see kõik kuidagi lühike ja poolik, aga ega mul vastuseid polegi.)

Janu

(Uibopuu "Janu"). Sellest ei oska ma tegelikult midagi veel arvata. Kummaline raamat sellest, kuidas kõige jaoks on vaid piisavalt tahet vaja ja asi saab teoks. Üks noor tüdruk oli väga-väga haige ja ta ei paranenud, kuna tal puudus selleks tahe ("Mõtlesin, et kas on üldse mõtet sellise maailma jaoks terveks saada"), aga kui ta leidis enda sees tahte, siis paranes ka kole haigus. Selline lugu siis selle tahte ja saavutustega.

Takkajärgi mõeldes oli raamat ikka väga hea. Hetkel tuleb miskipärast ette paralleel filmiga "The Rabbit Proof Fence" (samanimeline raamat on ka täitsa olemas), mis samuti räägib sellest, kuidas tahtejõuga on võimalik kõike teha, ka tuhat kilomeetrit kõrbes kõndides ellu jääda. Ja siis oleme meie siin kuskil peaaegu et heaoluühiskonnas diivanitel ja halame, et kas me ikka viitsime täna ülikooli loengutesse minna või mitte. Oeh. Inimene ikka harjub liiga kergel hea eluga.

Karini ja Indreku lugu

Kirja on see pandud juba väga ammu, augustis 2010, aga mõtlesin, et võibolla võiks ta siia ka mingil määral panna. Olen seda kõvasti modifitseerinud, aga teost puudutav osa on sama.

Karinist ja Indrekust siis. Ma olen alati oodanud, et mõni raamat satuks õigele hetkele. Ehk siis oodanud, et raamat räägiks umbkaudu sellest, kuidas ma ise parasjagu tunnen või puudutaks sarnast teemat või annaks mingi uue vaatenurga juba varem olnud probleemile. No Karini ja Indreku lugu ei ole küll täpselt sama, aga ta sobib üsna hästi praegusesse hetke ja sellepärast ta mulle nii väga meeldiski. (Lõpetasin eile õhtul). Ja tõesti. Meeldis väga-väga. Poleks kunagi midagi nii hästi istuvat Tõest ja Õigusest oodanud.

Sisust siis.. Karin ja Indrek abiellusid suurest ja põletavast armastusest. Nad jumaldasid teineteist abielu alguses, ei saanud ei silmi ega käsi lahti üksteise küljest. Siis hakkas mees naise jumaldamisest väsima, nad langesid rutiini, raske hoop oli väikese poja surm ja kõige selle tulemusena naine ei tundnud ennast enam kõige tähtsamana. Mis, nagu kõik ilmselt teavad, on naisele ülioluline. Karin hakkas otsima tähelepanu mujalt ja kuna Indrek ei saanud aru, et kõrvalehüpped on vaid tähelepanu püüdmise viis, siis lükkas ta naise aina sügavamale mõlema poolt kaevatud auku. Loomulikult on kõik vürtsitatud seltskondlike draamade, surma, poliitika ja rahaga. Aga peateema on ikkagi armastus ja kuidas see ajapikku raugeb. Süüdi on kes? Mees, kuna pidi tegelema maiste asjadega? Või naine, kes ei suutnud reaalsusega harjuda ja hakkas uusi .. väljakutseid otsima?

"Niipea kui inimene leiab õnne, siis mõtleb ta kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Ning kui ta peaks leidma suurema, siis hakkab otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et leiab midagi veel paremat."

Nii kuradi reaalne on see kõik, et ei saa enam aru, mis on mu oma elu ja mis Tammsaare kirjapandu.