Olin kodus, maal, ja väljas oli hirmus tuul. No ikka kohutav. Kõndisin kellegagi koos mööda teed kõrvalmaja juurde, kuhu oli üles pandud umbes 5 telki - üks hästi suur ja sellega seotult veel 4 väiksemat. Ühe eriti suure tuulehoo ajal võtsime kaaslasega telkidest kinni ja tuul tõstis meid koos telgiga üles, lennutas aina kõrgemale, vahepeal puutus elektritraatide vastu (mäletan veel seda tunnet, kuidas elektrilöök mind läbi telgi tabas) ja lendas muudkui edasi. Ühel hetkel olime vanaema juures ja nägin, kuidas seesama metsik tuul rebis elektriliine, nii et see elektritraat, mis vanaema majja sisse läks, pildus sädemeid ja nägi üldse väga ohtlik välja. Muretsesin tohutult vanaema pärast, et mis siis saab, kui elekter maja põlema paneb.
Siis hakkas välku lööma, no ikka suurte raksakatega otse maasse sisse, kuni ühel hetkel läks maa katki, lihtsalt lõhenes kaheks (meie lendasime ikka oma telkide küljes ja olime selle kohal) ja all oli suur ja must tühimik. Mingi aja lendasime veel seal kohal, kuni ühel hetkel kukkusime alla, lendasime läbi mingite pilvede (või muu valge pehme massi) ja maandusime.
Pärast maandumist olime kuidagi uimased. Kogu maapind oli täis samasuguseid inimesi kui meie - paljad, ligased, pruunikad, ja tundus, et ka üsna vägivaldsed. Mulle jäi ka mulje, et kõik need inimesed tahaksid just kui .. oma sugu jätkata. Mäletan veel läbi une seda natuke kiimalist tunnet. Midagi aga ei juhtunud ja järgmisel hetkel olid kõik riides ja eriti vihased. Ainuke sõna, mis kogu unenäo jooksul kostus oli ühe mutikese lausutud verd! Ja siis läks kähmluseks, inimesed hakkasid trügima, kätega vehkima ja ma ise ärkasin selle peale, et üritasin kätega ühte mulle kallaletungivat naist eemale lükata (mille tõttu tabasin pea kohal oleva lambi juhet).
Ei olnud just kõige meeldivam uni. Ei tea, kas see on Jaapanist mõjutatud või tekitab bakatööst mõtlemine väga palju emotsionaalsust, aga igatahes maailma lõppu ja uut algust nägin ma ühel ööl unes.
No comments:
Post a Comment