Saturday, April 9, 2011

Jäälätted ja Asse

Lugesin seda teost just teist korda ning see kord meeldis isegi rohkem kui esimest korda lugedes. Eriti just Asse tegelaskuju pani mind kuidagi eriliselt kaasa elama.

Lugu iseenesest ei ole ju midagi uut või erakordset - noor ja ilus tüdruk tuleb maalt linna, avastab, et oma välimusega võib saavutada paljutki, ta on harjunud tähelepanuga ja sellega, et saab mida tahab. Nii on läinud kaks aastat, ülikoolis ei ole ta kuigi kaugele jõudnud, ta on vahetanud eriala ja niisama elu nautinud. Siis ühel hetkel otsustab isa sellisele elule lõpu teha ning lõikab läbi raha juurdevoolu kodust. Tüdruk on sellest paanikas, kuna pole ise päevagi oma elust tööd pidanud tegema ning ei kujuta ette, et peaks ise endaga hakkama saama. Sealt edasi läheb kõik allamäge - uued mehed, nurisünnitus, korbist väljaheitmine ja senisest elust ilma jäämine, mis kulmineerub enesetapuga.

Nüüd läbikirjutatuna tundub tõesti imelik, et miks ma talle kaasa tunnen ja temaga kaasa elan, kui ta ise enda heaks midagi teha ei mõistnud. Peame ju kõik (või suurem enamus meist) ise hakkama saama - kooli kõrvalt töötama, ohverdusi tooma, paljudest lõbudest ilma jääma. Aga seekord oli autor suutnud nii osavalt ja meisterlikult mind Asse poole pöörata, et need inimesed, kellele ta oma elupõletamise käigus haiget teeb, ei pannud mind endale kaasa tundma, mis siis, et isiklikult mind häirivad sellised inimesed. See on nagu osavates psühholoogilistes romaanides/ filmides, kus vaataja/ lugeja pannakse kurjategijale või halvale inimesele kaasa elama. Väga osav.

Veel meeldisid mulle arutluskäigud kehast ja hingest - "Kui keha sureb, ei tarvitse ju hing surra, eks ole? Ja kui hing kaob, võib keha ju edasi elada. Elab ilma hingeta, elab nagu ilma hingeta keha elada võib." (lk. 256)
Kui oled kaotanud kõik, mille nimel elada - oma väärikuse, usu endasse, sõbrad, perekonna, au, siis sureb hing, aga keha elab edasi, käib edasi oam radu mööda, aga kõik on tühi.

""Millal sa siis surid?" küsin.
"Eelmisel ööl. Uputasin enda Emajõkke."" (lk. 257)

Ja sealt veel edasi, kuidas ta sai omale uue hinge - lapse näol! Kuidas uus elu südame all andis ka Asse elule uue mõtte, uue sisu, uue hinge. Ja kuidas see temalt jällegi ära võeti, nii et alles jäi sedakorda veel suurem tühjus. Ohjah. Imelikult kahju on ikka sellest vaesest tüdrukust, kes oma elu elada ei osanud.

"Trepinurga juures on maas Asse äsjased paberossiotsad nagu jääk ühest lõpuni põlenud elust." (lk 302)

Natuke paneb mõtlema, et tuleb ennast liigutada, kätte võtta, tegutseda, et minust jääks järgi rohkem kui ainult läbipõletatud paberossiotsad.

2 comments: