Ma tõepoolest ei oska absurdi(teatrit) hinnata. Mingist seosetust jamast elu mõtte välja imemine tundub lihtsalt nii pseudo! Jumal tänatud, et minust kirjanduskriitikut ei tule, ma tallaks kõik absurdiasjad ikka täiesti mutta...

Vabadus?

Esimest korda kolme ja poole aasta jooksul ei ole mul kohustuslikku kirjandust ja ma loen.. ma loen... Harry Potterit. Ma isegi ei mäleta, mitmendat korda ma neid loen, aga julgeks pakkuda, et kaheksandat? Alates viiendast osast olen neid vähem lugenud, aga siiski.

Miks ma seda loen? Sest ma kasvasin Potteriga üles, sest ma tean täpselt, mis järgmisena juhtub, aga naeran ikka mingite kohtade üle...

"See on sinu pärast, Percy," ütles George tõsiselt. "Ja kapottidel on väikesed lipud, millel on tähed KV..."
"...mis tähendab kohutav väärakas," ütles Fred.
Kõik peale Percy ja proua Weasley turtsatasid oma pudingutesse.

-- Rowling "Harry Potter ja Azkabani vang", lk 54

... ja see on täpselt see vaheldus, mida peale kolme ja poolt aastat sunniviisilist lugemist mul vaja on, et tahaksin midagi muud lugema hakata. Eile raamatukogus isegi hoidsin korra "Sõda ja rahu" käes, aga... no ei. Mitte veel.

Lisaks on Rowling lihtsalt geniaalne! Ma lausa tunnen, kuidas mu aju puhkab ja ma saan jälle aru, miks ma neid vanasti ühe päevaga lugesin.