Kallid kaasmaalased!
Eesti Vabariigi taasiseseisvusmispäev peaks olema oluline igale eestlasele, nii väiksele kui suurele, kuna sellel päeval taastati meie vabadus peale ligi viitekümmet aastat võõra võimu all. Paraku ei tähistata seda päeva aga just alati vääriliselt, kuna senini, 20 aasta jooksul, ei ole veel välja kujunenud tavasid selle tähistamiseks ning inimesed ei saa sellest päevast kuigi hästi aru. Millega muuta tendentsi, et aasta üks tähstamaid päevi ei leia korralikku tähistamiast? Kuidas muuta taasiseseisvumispäev inimestele oluliseks ja eriliseks päevaks?
Mina isiklikult ei oska sellesse päevasse kuidagi suhtuda – ta paigutub aega, mil minu senises elus on olnud alati vaja kooli peale mõtlema hakata ja augusti lõpp möödub alati just kui selle tähe all. Samuti on see aeg, mil suvi hakkab läbi saama ja kui on vaja võtta soojadest ilmadest ja vabadest päevadest veel viimast...
24. veebruaril, Eesti Iseseisvuspäeval, on minu mõtted ja tunded aga hoopis teisitsugused olnud, kuna alati on kindel viis, kuidas seda tähistatakse – Kaitseväe paraad, kõned, varasemas kooliastmes korraldati alati aktus ja kui sündmus langes veel koolipäevale, siis sai ka koolist vabaks – mis tegi lapse jaoks selle päeva nagu veel tüki maad erilisemaks. Õhtul saab veel koos pere või sõprade-tuttavatega teleri ees presidendi vastuvõttu ning kontserti vaadata, ja päev ongi sellega väga pidulikuks muudetud.
Suvel Vabariigi aastapäeva tähistamise muudab veel keerulisemaks see, et enamikul inimestel on puhkus ja see üks päev ei muuda oluliselt elurütmi, kuna enamasti sellel ajal tööl ei käida. Sellel aastal langes 20. august veel õnnetult ka nädalavahetusele, ning kui inimestel on niikuinii vaba päev, siis tehakse tähtpäevast veel vähem välja. Minu tuttavale näiteks helistati 20. augusti õhtul kell 6 ja küsiti, et kas saaks ikka ühe tõlke järgmise päeva õhtuks ära teha. Minu jaoks on see natuke kurb, kui isegi sellisel päeval inimesed midagi pühaks ei pea, rääkimata sellest, et tegemist oli nädalavahetusega...
Mida sellise suhtumise vähendamiseks saaks ette võtta? Minu arvates tuleks eekõige lõpetada rahvuslike tähtpäevade käsitlemine "koolist-või-töölt-vabaks-saamise-päevadena”. Tuleb mõelda sellele, mille jaoks need päevad on siiski vabaks tehtud. Tegelikult ei ole selle põhjus lasta inimestel ühel hommikul kauem magada, vaid need on meie riigile ja rahvale oluliste tähtpäevade vääriliseks tähistamiseks ja nende üle mõtlemiseks. See aga saab eelkõige alguse inimese seest - kui meie taasiseseisvumisele ja omariikluse taastamisele piisavalt tähelepanu pöörata ja selle sündmuse tähtsus Eesti riigi ajaloos enda jaoks läbi mõelda, siis ongi tähtpäeva olulisus juba iseenesest tõusnud!
Teine ülesanne oleks mõelda välja ja viia ellu mõni korralik üritus / ürituste sari, ning kujundada 20. augustist samasugune kindlakskujunenud traditsioonidega päev, nagu seda on 24. veebruar. Teist presidendi vastuvõttu ei pea korraldama hakkama, aga näiteks paar aastat tagasi korraldatud Öölaulupeo sarnane üritus või kas või hakata korraldama iga aasta Vabaduse laulu sarnast üritust erinevates Eesti paikades, küll aga selle vahega, et see edaspidi siiski vabaduse ja omariikluse tähistamise sõnumit kandma hakkaks.
Kui muutuks need kaks aspekti, siis ei kostuks meediast enam arvamusi, et me ei oska midagi oma taasiseseisvuspäevaga peale hakata. Meil on põhjus tähistada oma Vaba riiki ja eesti rahvuse olemasolu. Näitame ka ülejäänud maailmale ja iseendile, et me oskame sellega vääriliselt ümber käia.
Elagu Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäev!
