Gailit ja Ekke Moor

(Jällegi ammu loetud ja ammu kirjutatud. Aga ehk siia blogisse sobib paremini)

Tegelikult tahtsin põhirõhu Ekke Moorile panna. Ilmselt on vale sellest praegu kirjutada, kuna mul on 30 lehekülge lõpust lugemata, aga ma ei saa, muidu lähevad emotsioonid meelest ära. Niisiis:

Lugesin täna Gailitit ja tundsin ennast justkui õhtu tõstetuna, katarsise läbielanuna, just kui teises maailmas. Ta oskab nii ilusasti kirjutada, loodust ja emotsioone kirjeldada ja samas edasi anda lugu, et ma lihtsalt lugesin ja lugesin ja tekkis tunne, et sellest ei saa kunagi küllalt. Vaatamata ülevale meeleolule tekitab see minus natuke vastuolulisi tundeid - poiss küll seikleb, ta ei mängi kunagi sama rolli kuigi pikalt ja ta ammutab jõudu uutest kogemustest ("Inimene sammub mööda maanteed, mis lookleb üle küngaste ja läbi metsade --- inimene sammub üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik samuti nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikkudes, ülehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline?"), aga siiski ei jäta kunagi tema mõtteid maha armastatud neiu - tema pärast ta üldse läks reisima ja ma vähemalt tahaks loota, et Enekeni juurde jõuab ta ka lõpus ringiga tagasi. Ta läks maailmasse selleks, et saada paremaks inimeseks, et olla vääriline kaaslane Enekenile, kes on puhas ja ilus. Aga kui inimene on juba enne valmis? Ekke ei ole valmis, ta tunneb seda ja lahkub. Aga kõigil ei ole vaja maailma vallutada enne, et tunda, et nii! nüüd sain valmis! Sellest siis see vastuolu - reisimine vs armastus, paigalpüsimine armastatu seltsis vs seiklemine. Rahu läbi armastuse (mis ei ole täielik ilma eneseteostuseta) vs rahu läbi uute kogemuste (mis ei ole täiuslik ilma kaaslaseta). Mida siis teha? Kuidas saada mõlemat? Või tuleb rahu, kui olla piisavalt kaua paigal? Või tuleb rahu, kui tõmmelda nii palju, et pärast enam ei taha muud kui püsivust?

Oma teel kohtab ta väga erinevaid inimesi. Iga inimene muudab teist inimest, omades mõju. Mõni omab meile suuremat mõju kui teine. Mõnda inimest on kergem mõjutada. Mõnel inimesel me laseme ennast väga palju muuta. Mina lasen ennast väga palju muuta. Vähemalt mingite pisiasjade suhtes. Võibolla on see väga halb, ilmselt on. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ekke laseb nii paljud võimalused käest, kuna südames kisub teda millegi muu poole. VÕibolla oleks ta mõne Elda või Pille Riinuga väga õnnelikuks saanud, aga teda tõmbab mujale. "Kui määratult palju jookseb suurt armastust ja kiindumust mööda külgi maha, aga sinna pole midagi parata, oh Issand!" Või vahest ikka saab parata? Siin tulevad juba mängu mingid utoopilised saatuse ja ettemääratuse küsimused.

Gailitist veel nii palju, et praegu seda teost lugedes sain aru, kui mõttetu on realism (mida me niigi iga päev kõriauguni saame) võrreldes oma tippvormis kirjutava romantilise kirjanikuga. Ehk siis olen avastanud endas romantiku, kuigi varem pidasin ennat pigem realistiks.
Lugemisega tekkis mul veel küsimus, et kui palju on õige ennast kirjandusest kaasa haarata lasta? Lõppude lõpuks on see fiktsioon, väljamõeldis. Samas, "päriselu" elamisest ei pääse niikuinii keegi, miks ei või ma siis vahelt ennast lasta kaasa haarata millestki kaunist? Ja üldse.. Kas on õige ennast praegu raamatutesse peita, kui peaks elu nautima, pidutsema jne? Või mõjub see just hästi, puhastavalt, rahustavalt? Või oleks õigem ennast uuesti korda saada elul sarvist haarates ja midagi hoopis endale mitteomast tehes? Kuidas on kõige õigem ennast leida? "Ei, kunsti pole kerge teenida, jumal hoidku, kunst võtab sinult viimse ja jätab sinu kõigest ilma, imeb tühjaks nagu ahne laps lutupudeli, suukene käib veel siis, kui pole enam piiskagi sees." Aga mul on tunne, et kui juba korra kaunite kunstide sees olla (ükskõik, missuguses neist - maalikunst, kirjandus, muusika - kõik on ühtviisi hukutavad), siis sealt välja ei saa. Korra on maik suus, siis ei saa enam ilma. "Tavalisse ellu" tagasipöördumine on võimatu, sest midagi jääb alati puudu.

See vist oleks kõik hetkel. Aga sellised mõtted on täna valdavalt mu peas tiirelnud.

(Ülelugenuna tundus see kõik kuidagi lühike ja poolik, aga ega mul vastuseid polegi.)