Kirja on see pandud juba väga ammu, augustis 2010, aga mõtlesin, et võibolla võiks ta siia ka mingil määral panna. Olen seda kõvasti modifitseerinud, aga teost puudutav osa on sama.
Karinist ja Indrekust siis. Ma olen alati oodanud, et mõni raamat satuks õigele hetkele. Ehk siis oodanud, et raamat räägiks umbkaudu sellest, kuidas ma ise parasjagu tunnen või puudutaks sarnast teemat või annaks mingi uue vaatenurga juba varem olnud probleemile. No Karini ja Indreku lugu ei ole küll täpselt sama, aga ta sobib üsna hästi praegusesse hetke ja sellepärast ta mulle nii väga meeldiski. (Lõpetasin eile õhtul). Ja tõesti. Meeldis väga-väga. Poleks kunagi midagi nii hästi istuvat Tõest ja Õigusest oodanud.
Sisust siis.. Karin ja Indrek abiellusid suurest ja põletavast armastusest. Nad jumaldasid teineteist abielu alguses, ei saanud ei silmi ega käsi lahti üksteise küljest. Siis hakkas mees naise jumaldamisest väsima, nad langesid rutiini, raske hoop oli väikese poja surm ja kõige selle tulemusena naine ei tundnud ennast enam kõige tähtsamana. Mis, nagu kõik ilmselt teavad, on naisele ülioluline. Karin hakkas otsima tähelepanu mujalt ja kuna Indrek ei saanud aru, et kõrvalehüpped on vaid tähelepanu püüdmise viis, siis lükkas ta naise aina sügavamale mõlema poolt kaevatud auku. Loomulikult on kõik vürtsitatud seltskondlike draamade, surma, poliitika ja rahaga. Aga peateema on ikkagi armastus ja kuidas see ajapikku raugeb. Süüdi on kes? Mees, kuna pidi tegelema maiste asjadega? Või naine, kes ei suutnud reaalsusega harjuda ja hakkas uusi .. väljakutseid otsima?
"Niipea kui inimene leiab õnne, siis mõtleb ta kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Ning kui ta peaks leidma suurema, siis hakkab otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et leiab midagi veel paremat."
Nii kuradi reaalne on see kõik, et ei saa enam aru, mis on mu oma elu ja mis Tammsaare kirjapandu.
No comments:
Post a Comment