Tegin Mehis Heinsaare novelli "Ilus Armin" kohta analüüsi ja leidsin mõned intervjuud Heinsaarega, kus oli paar väga head mõtet. Ta on ikka suurepärane kirjanik. Lugesin läbi ka kogumiku "Rändaja õnn" ja kuigi minu arvates "Vanameeste näppaja" oli natuke pehmemate teemadega, nilbusi ei olnud nii palju, rohkem oli fantaasial lennata lastud teistel teemadel, siis sellegipoolest on ta väga äge kirjanik ja tema novelle lugeda on puhas lust.
Kirjutamise eesmärk ei ole mitte niivõrd tihti avaldada, vaid ikkagi pigem rõhuda kvaliteedile – parem raamat iga paari-kolme aasta tagant, mitte iga aasta keskpärane. Vahepeal mul oligi, et hakkasin juba liiga palju kirjutama. Piir, kust läheb kirjaniku ja grafomaani vahe, on väga mõtteline, ja kirjutaja, kirjanik, eriti professionaalne kirjanik, peab ära tundma, kus ta hakkab oma stiili peal liugu laskma ja mõnulema ning sisulist enam ütelda ei ole.
Panteism ka filosoofilisemas tähenduses, inimene arvab, et tema valitseb loodust, ega anna endale tegelikult aru, et tegelikult loodus valitseb inimest seestpoolt. Need tungid, kurjus, võimuiha, mis on meie sees, on ju puhas loodusnähtus. Räägitakse kasvatusest, tarkustest, lapsepõlvest – tegelikult on see jäämäe veepealne osa, üheksakümmend viis protsenti on selline…
Novellist endast ka. Leidsin vägagi palju sarnasusi Tuglase novelliga "Maailma lõpus". Ma küll ei ole kursis, kas ta on neid seoseid sinna teadlikult või alateadlikult loonud, aga sisult ja mõttelt tegelikult üsna sarnased, kuigi Tuglas ei kirjuta nii.. värvikalt =D Kauneid kõnekujuneid erinevate tegevuste kirjeldamiseks on seal ikka piisavalt.
No comments:
Post a Comment