Kõne isamaale

(Kõne sai peetud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel 24.02.2011 korp! Filiae Patriae aktusel)

Kallid õed!

Mis on minu jaoks isamaa? Pean tunnistama, et ma ei ole sellele küsimusele just liiga palju mõelnud. Loomulikult olen ma käinud laulupeol ja „Mesipuu” või „Mu isamaa on minu arm” ajal tundnud härduspisaraid kurgus. Samamoodi teevad patriootilisusest nõretavad kõned meele härdaks ja põhjustavaid ülevoolavaid tundeid isamaa vastu. Kuid mille vastu need tunded tekivad? On see meie vaba riik, valitsus, ilus maastik, ilmastik või inimesed?

Põhjamaa, mu sünnimaa, sind ei jäta ma! Need on laulusõnad, mida kindlasti kõik eestlased peast teavad, kuid praeguste külmade ilmadega mõtlevad kindlasti paljud hoopis vastupidi – miks ma üldse siin kibekülmas Eestis olema pean, kui mujal on soojem ja parem ning päike paistab 7 päeva nädalas? Küsimus, mida kindlasti enamik oma peast vähemalt korra läbi on lasknud.

Siinkohal võiksin rääkida pikalt ja laialt sellest, et juba ainuüksi sellepärast, et me oleme nii väike rahvas, peaksime me elus püsimiseks kokku hoidma, aga ma tunnen, et sellest on juba piisavalt räägitud. Sellised pealesunnitud põhjused ei hoia ühtegi noort inimest kuskil kinni, pigem tekitavad trotsi ja vastumeelsust. Et tõesti kodumaale pidama jääda ja siin oma õnn leida, peab olema südamest tulev tunne, mingisugune isiklik põhjus. Sellepärast ei hakka ma tegema ka üleskutseid, et jäägem Eestisse! või täitkem maa lastega!, kuna arvan, et kellegi teise ütlemine neid tundeid ei muuda. See peab tulema südamest ja olema inimese enda soov Eestimaa oma lastega täita.

Kui nüüd jõuda põhjusteni, miks mina ja meie siiski Eestis elame, siis arvan, et selles on suur osa kodu-armastusel ja ühtekuuluvustundel. Mina armastan väga oma kodu ja kodumaad, sest see on koht, kus alati kokku hoitakse ja kuhu saab alati minna, olgu parasjagu südamel mõni mure või hoopis rõõmus uudis teistele teatamiseks. Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus, arm ja õnn; kõik, mis nii harv siin ilma peal, on pelgupaiga leidnud seal.

Käisin hiljuti reisimas ja kuigi ilm oli seal tunduvalt soojem ja tänavad puhtad ning tundsin ennast kui kuninga kass, siis sellegipoolest mõtlesin juba esimesel õhtul, et tegelikult on ikka oma kodus ka väga hea. Võibolla on see lihtsalt minu kiiks, et mulle tõesti meeldib enda kodus – inimeste keskel, kes hoolivad ja tahavad mind näha ja kellele minust kasu on, rohkem kui ühe turistina miljoneist, kes riiki raha sisse toob. Ilus oled, ilus oled sa, ilus oled, isamaa!

Minu erialal on selline halb omadus, et peale esimest kursust peavad inimesed jagunema nelja erineva eriala vahel, ehk siis peale algusaasta ülikoolis ei ole mul olnud oma kursust. Teisel kursusel tundsingi, et midagi on puudu ja astusin Filiae Patriaesse. Miks? Just selleks, et leida see puuduolev ühtekuuluvustunne. Kursus võib ju laiali laguneda ja inimesed erinevatele erialadele spetsialiseeruda, aga FP hoiab alati kokku, minu coetus hoiab alati kokku, minu akadeemiline pere hoiab alati kokku. Ma arvan, et selline ühtekuuluvustunne on oluline põhjus, miks inimesed siiski kodumaale jäävad, sest välismaal võib küll olla soojem ja lõbusam, aga nii tugevat kokkuhoidmise tunnet seal ei ole ja sarnase kultuuritausta ning kogemuste puudumise tõttu ei pruugi seda ka kunagi tekkida.

Miks mulle veel Eestis elada meeldib? Mulle meeldivad meie karged talveilmad, meie soojad suvepäevad ja –õhtud, meie kuldkollased sügised ja vulisevate vetega kevaded. Mulle meeldib väga vaheldus!, ja sellest ei tule Eestis kunagi puudust. Ma ei suuda elada vahelduseta, mind tüütab üsna ruttu samasugune ilm, sarnased situatsioonid ja inimesed. Selle poolest on Eesti suurepärane – ta pakub mulle alati midagi uut. Samamoodi ka FP – siin ei hakka mitte kunagi igav! Iga natukese aja tagant võtame me vastu uusi liikmeid, kes toovad vaheldust ja värskeid mõtteid – ja see meeldib mulle tohutult.

Teiste eest ei saa ma küll rääkida, aga minu jaoks on need ühed olulisemad põhjused, miks on isamaa oluline. Mina olen siin, oma kodus, ja plaanin siia ka jääda. Siin on need inimesed, keda mujal ei ole – minu pere, minu sõbrad, minu juured.

Kui nüüd ausalt tunnistada, siis ei olnud need mõtted mul varem oma peas valmis mõeldud. Ma mõtlesin enda jaoks need asjad läbi siis, kui seda kõnet kirjutasin. Ja see on väga hea, et ma sellele mõtlema pidin, kuna nii sain ma ka ise teada, miks mulle tegelikult kodumaal elada meeldib. See ei ole ainult meie riigi vabaduse või ilusate vahelduvate ilmade pärast. See tunne tekib kõikide nende asjade koosmõjul, eelkõige aga inimesete tõttu selle riigi sees. Loodan, et kui teie satute nende asjade peale mõtlema, siis jõuate samasugustele positiivsetele järeldustele ja leiate, et Eesti ongi kõige parem koht, kus elada.

Head Vabariigi aastapäeva!